Keetmine

Suuline tõlge võimaldab suhtlemist vestluskaaslaste vahel edukalt edastada kahe erineva keeleõppega keeles, kui peakeel on antud viipekeelena. Ainus asi, mida nimetatakse verbaalseks tõlgenduseks, on rääkida samas tähenduses teiste keeltes töötavate inimeste vahel ning selle tegevuse eesmärk on siseneda suhtlusse ja anda teavet. Tõlkimine vastandina kirjalikele tõlgetele toimub reaalajas, mis tähendab, et avalduse tõlge seda rakendatakse alati regulaarselt. On mitmeid tõlgendamismeetodeid, kõige levinumad ja sagedamini kasutatavad on sünkroontõlkimine ja sünkroontõlge. Sünkroontõlget soovitatakse rahvusvahelistel konverentsidel, kus väliskülaliste kõnesid tõlgivad kõrvaklappide kaudu kõnelejaid kuulavad spetsialistid.

Nende tõlgete samaaegne tõlgendamine arvestatakse kuulmiselt saadud sünkroontõlke puhul, kus sihtmärk tekib kohe pärast seda, kui esmakordselt tähelepanu pandi. Järeltõlke teenused toimivad omakorda siis, kui tõlk alustab tõlgendamist ja tõlkimist alles pärast kõneleja kõnelemist. Tavaliselt läheb järjestikune tõlk kõneleja kuulamise ajal vestluspartneri ümber ja töötleb seda märkme ajal ning annab seejärel sihtkeeles kõne, mis imiteerib algse kõne kõige ustavamat stilistikat. Kõigil mainitud tõlketehnikatel on otsesed eelised ja eelised, mistõttu on võimatu selgesõnaliselt sätestada ühegi neist võimu. Ilmselgelt on olemas ka uued tõlgendamisvormid (nt sosistamine, lausete tõlkimine lause või vista tõlge, mis pakuvad avatuma iseloomu ja ei nõua nii palju huvi kui eelnevalt mainitud meetodid, seega kasutatakse neid mitteametlikel kohtumistel.